Viimastel aastatel on arendus- ja protsessitehnoloogia arendamise ning gaasi rakendusväljade pideva laienemisega, eriti hapniku, lämmastiku ja lämmastiku kvaliteedi- ja kvantiteedinõuete pideva parandamisega, mitmed ettevõtted suurendanud oma investeeringuid tehnoloogiauuringutesse ja rakendustesse, suurendab oluliselt gaasitootmise osakaalu gaasiturul ja on pärast krüogeenset õhueraldust veel üks võimas õhueraldustehnoloogia. Kuigi hapniku tootmise tehnoloogial on aastatepikkune ajalugu, vajab see veel edasiarendamist, sest see on avanud hapniku tootmise vallas uue tee ja on ainulaadne. Kaasaegse tippteaduse uute saavutuste ärakasutamine, adsorptsioonieraldusprotsessi mehhanismi uurimine ning parameetrite hoolikas kavandamine ja optimeerimine on selle tehnoloogia arendamise suund ja fookus.
Adsorptsiooni eraldamise kontseptsioon
Adsorptsiooni eraldamise protsess koosneb kahest etapist: vedeliku adsorptsioon ja desorptsioon. Juba 1990. aastal … esitas "adsorptsiooni" kontseptsiooni ja rõhu kõikumisega adsorptsioon kuulub füüsilise adsorptsiooni alla. Füüsiline adsorptsioon on pinnanähtus. Kahefaasilises piirkonnas on vedelik ja poorne tahke aine omavahel ühendatud. Kahe faasi vahel on molekulidevaheline jõud, mille tõttu vedelikumolekulid kogunevad ja koonduvad poorse tahke aine pinnale. Mitmekomponentsete vedelike puhul on iga komponendi ja poorse tahke aine vahelised jõud erinevad, mistõttu toimub selektiivne adsorptsioon. Teatud tingimustel lahkuvad tahke faasi pinnale adsorbeerunud komponendid liidesest ja naasevad vedelasse faasi. See protsess on adsorptsiooni pöördprotsess, mida nimetatakse desorptsiooniks või desorptsiooniks.
Adsorptsiooni ja desorptsiooni abil saavutatakse komponentide eraldamine ja tahke faasi regenereerimine, mis võimaldab segatud vedelike eraldamist ja puhastamist. Tahkefaasilist poorset materjali nimetatakse adsorbendiks ja adsorbeeritud vedelikku adsorbendiks. Kui vedelik adsorbeerub, väheneb molekulide vaheline kaugus, molekulide kineetiline energia väheneb ja soojus eraldub. Vastupidi, desorptsiooni käigus suureneb molekulaarne kineetiline energia ja pinnale adsorbeerunud molekulide eemaldamiseks on vajalik soojuse neeldumine.
Hapniku tootmise põhimõte rõhu kõikumisega adsorptsiooniga
Segagaasi adsorptsioonieraldus viiakse lõpule survestamise teel ja adsorbeeritud gaasikomponendid desorbeeritakse alandatud rõhu tingimustes, et saavutada segagaasi komponentide eraldumine ja adsorbendi regenereerimine. Vedeliku komponendi adsorptsiooni tasakaalu isoterm, kui temperatuur on konstantne, suureneb adsorbendil segunenud gaasi adsorptsioonikogus komponendi osarõhu suurenemisega;
Eeldades, et temperatuur adsorptsioonimahutis jääb adsorptsiooni ja desorptsiooni ajal konstantseks, muutub vedeliku komponendi osarõhku muutes vedeliku adsorptsioonikogus tahkefaasilisel adsorbendil piki adsorptsiooni isotermi, tööpunkt jääb punktide vahele. , ja kahe punkti adsorptsioonikoguste erinevus on isotermilise rõhu kõikuva adsorptsioonitsükli komponentide eraldumise kogus. Tegeliku rõhumuutuse adsorptsiooni eraldamise protsessis eraldab adsorptsiooniprotsess aga soojust ja desorptsiooniprotsess neelab soojust. Adsorptsioonikihi temperatuur muutub, mõjutades adsorptsiooniprotsessi toimumist. Adsorptsiooni edenedes kulgeb tegelik rõhukõikumise adsorptsiooniprotsess kahe punkti ja tegeliku rõhu kõikumise adsorptsioonikomponendi eraldumise suuruse vahel.
Gaasikomponentide adsorptsioonikoguse erinevuse suurendamine adsorbendil adsorptsiooni- ja desorptsiooniprotsesside ajal aitab parandada eraldusefekti. Lisaks sellele, et valitud adsorbendil on iga komponendi selektiivsuse suur erinevus, peaks valitud adsorbendil olema ka oluline muutus adsorptsiooni isotermi kaldenurgas ja rõhu muutust tuleks suurendada nii palju kui võimalik, et suurendada komponendi adsorptsiooni muutumise väärtust. summa. Hapniku tootmisel kasutatakse toorgaasina õhku ja tahke faasi adsorbentidena tseoliidi molekulaarsõelu. Eraldusmehhanism kuulub tasakaalueraldustüüpi, see tähendab, et molekulaarsõela poorides sisalduvate õhus olevate lämmastiku- ja hapnikumolekulide vahelise molekulidevahelise jõu erinevust kasutatakse täielikult ära õhu eraldamise hapniku tootmise saavutamiseks.
Lämmastiku molekuli dipoolmoment on , hapniku molekuli dipoolmoment on ja lämmastiku polariseeritavus on suurem, seega on lämmastiku ja katioonide ning polaarsete pindade vastastikmõju tseoliidis tugevam kui lämmastiku ja hapniku vahel. Seetõttu võivad tseoliidi molekulaarsõelad selektiivselt lämmastikku adsorbeerida. Kasutades tseoliidi molekulaarsõelte omadust adsorbeerida eelistatavalt lämmastikku keskmisel ja madalal rõhul, saavutatakse õhus oleva lämmastiku ja hapniku eraldamise eesmärk rõhu suurendamise töötlemisega ning seejärel vähendatakse rõhku tahkes faasis adsorbeeritud lämmastiku desorbeerimiseks. molekulaarsõelad, et tahke faasi molekulaarsõelu saaks taaskasutada.
